Meri ei võta vange

See on tõsielulugu väikepaadi seiklustest avamerel, täis äärmist riski, viimase hetke leidlikkust ja palju napilt juhtunud õnnetusi.

„Meri ei võta vange“ algab 60ndatel, jutustades autori seiklustest poisipõlves – internaatkoolide, pikkade pühade ja (tänapäeva vanemate jaoks) uskumatu hulga vabaduse ja ohu ajast. Välismaal elanud vanemate julgustamisel iseseisvamaks ja isemajandavamaks saama otsustas Peter proovida, kui kaugele ta oma pere väikese lahtise paadiga Calypso jõuab. 16-aastaselt veetis ta talve 16-jalase lahtise paadiga Wayfayeri restaureerides, enne kui pea ees seitsme raskusastme tormi kätte sõitis ja peaaegu ümber läks, misjärel suundus ta tagasi maale, et planeerida veelgi ekstreemsemaid seiklusi.

Wayfayer on populaarne lahtiste paatide klass (ehitatud 11 000): paat, mis on mõeldud päevasel ajal rannikul ja suudmealadel ringi sõitmiseks. Kuid koos mõne vapra meeskonnakaaslasega õnnestus Peteril sellega purjetada üle La Manche'i väina, läbi Biskaia lahe, mööda Prantsuse kanaleid Vahemereni, seejärel Põhjamerre ja Läänemerre Oslosse, elades pardal kolm kuud järjest. Need olid ühed pikimad merereisid, mida keegi lahtise paadiga kunagi ette võtnud oli, kus (nagu Peter ütleb) „pead olema nagu köielkõndija, keskendudes tasakaalule päeval ja öösel, olles täiesti teadlik valvsuse lõdvestamise tagajärgedest“. Ta elas üle tohutud lained, üheksa rooli purunemist tormises meres, masti langemise, ümbermineku ja unepuudusest tingitud hallutsinatsioonid. Ta sai sellega hakkama ka väikese eelarvega, töötades põllutöölisena, hääletades kõikjal ja elades vahel ühest teraviljatoidukorrast päevas, et oma paadi jaoks maksimaalselt raha kõrvale panna.

Võluv, kaunilt kirjutatud ja armas pilguheit pealtnäha kuldsesse aega – see raamat on eelkõige suurepärane lugemine, aga sellest on tohutult praktilist kasu kõigile, kes soovivad oma kummipaadiga veidi kaugemale minna. See sisaldab ka armsa eessõna maailmakuulsalt jahtmehelt Brian Thompsonilt.