Ilmalikkus

Esmakordselt pärast iseseisvumist on India ilmalike ja hinduistlike rashtra (rahvuslike) ideoloogiate ristteel. India põhiseadus suhtub ilmalikkusse ambivalentselt, rahuldades nii enamuse kui ka vähemuse nõudmisi. Asutajad ei suutnud isegi põhiseaduse nimetamises „ilmalikuks“ kokku leppida. Sõna „ilmalik“ sai preambuli osaks alles „hädaolukorra“ ajal. Selle definitsiooni osas pole veel üksmeelt. Selle käigus on ilmalikkus, kuigi Ülemkohus on selle kuulutanud põhiseaduse „põhistruktuuri“ osaks, kaotanud igasuguse usaldusväärsuse. Godbole'i ​​läbimõeldud ja põhjalik ilmalikkuse tugevdamise tegevuskava hõlmab põhiseadusliku ilmalikkuse komisjoni loomist, religiooni eraldamist poliitikast, sõnade „ilmalik“ ja „vähemused“ määratlemist, usu levitamise vabaduse kaotamist, artikli 48 muutmist lehmade tapmist keelava sätte kustutamisega ning keskvalitsuse rolli ja vastutuse suurendamist. Selle rakendamine nõuab riiklikku konsensust, riigimehelikkust, küpsust ja ettenägelikkust. Ilmalikkus peaks olema kohustuslik lugemisvara selle riigi noortele, erakondadele, seadusandjatele, spetsialistidele, akadeemikutele, meediale, ühiskonnamõtlejatele ja arvamusliidritele. Sest ükski teine ​​küsimus ei otsusta India tulevikku nii otsustavalt.