Laevahukuga meel

Me ei mõista reaktsioonilist meelt. Seetõttu, väidab Mark Lilla selles ajakohases raamatus, on ideed ja kired, mis kujundavad tänapäeva poliitilisi draamasid, meile arusaamatud.

Reaktsionäär pole sugugi konservatiiv. Ta on sama radikaalne ja moodne tegelane kui revolutsionäär, keegi, kes on kiiresti muutuvas olevikus laevahuku läbi elanud ning kannatab idealiseeritud mineviku ja apokalüptilise hirmu all, et ajalugu tormab katastroofi poole. Ja nagu revolutsionääri, on ka tema poliitilised tegevused motiveeritud kõrgelt arenenud ideedest.

Lilla alustab kolme 20. sajandi filosoofiga – Franz Rosenzweigi, Eric Voegelini ja Leo Straussiga –, kes omistasid tänapäeva ühiskonna probleemid ideede ajaloo katkemisele ja propageerisid varasemate mõtteviiside juurde naasmist. Seejärel uurib ta suurte ajalooliste reetmisnarratiivide kestvat jõudu poliitiliste vaadete kujundamisel pärast Prantsuse revolutsiooni ning näitab, kuidas neid narratiive kasutatakse Euroopa parempoolsete kultuuripessimistide ja maoistlike neokommunistide, keskaegse katoliku ühiskonna harmooniast fantaseerivate Ameerika teokonservatiivide ja kadunud moslemi kalifaadi taastamist püüdvate radikaalsete islamistide kirjutistes.

Revolutsiooniline vaim, mis inspireeris poliitilisi liikumisi üle maailma kahe sajandi jooksul, on küll välja surnud. Kuid sellele vastu seisnud reaktsioonivaim on säilinud ja osutub sama võimsaks ajalooliseks jõuks. Me elame ajastul, mil Don Quijote tragikoomiline nostalgia kadunud kuldajastu järele on muutunud võimsaks ja kohati surmavaks relvaks. Mark Lilla aitab meil mõista, miks.