Terassein Arnhemis

Briti 1. õhudessantdiviisi paigutamine kuhugi Euroopasse enne sõja lõppu oli tõepoolest näide sellest, kuidas „mündid põletasid auke SHAEF-i taskutes“. Liitlasvägede ülemjuhatus soovis asuda lahingusse diviisi vastu, mis küll sisaldas eliitüksusi, kuid polnud täielikult välja õpetatud, oli läbi viinud vaid ühe diviisiõppuse ja kus oli mitu ohvitseri, kes olid kas õhudessantjuhtimiseks kõlbmatud või sobimatud.

Esmaspäeval, 18. septembril 1944 tõusid 4. langevarjubrigaadi mehi ja varustust vedavad lennukid ja purilennukid Lõuna-Inglismaa lennuväljadelt õhku. Esmakordselt pärast Põhja-Aafrikas loomist läks brigaad lahingusse ühtse formatsioonina, ehkki mitte täielikult väljaõpetatuna ja kaugeltki mitte kogenud. 24 tunni jooksul lakkas brigaad eksisteerimast, olles saavutanud vaid heade meeste surma ilma mõjuva põhjuseta.

Vaatamata Winston Churchilli kaunitele sõnadele, et operatsioon polnud „asjatu“ ja Montgomery „90% edust“, on Esimese maailmasõja poeedi Wilfred Oweni sõnades rohkem loogikat, kui ta oma luuletuses „Dulce et decorum est pro patria mor i“ kirjutas: „Oli neid komandöre, kes olid tõepoolest „innukad mingi meeleheitliku au järele“.“ See on täielik ülevaade brigaadist ja selle tegudest Arnhemis.