Rooma mõõk
„Lugu, mida ma nüüd alustan, on täis ettearvamatusi, sünge sõjategevusest, räsitud kodusõdadest, õuduslugu isegi rahuajal. “ – Tacitus, Historiad
68. aastal pKr. Keiser Nero ettearvamatu ja verine valitsemisaeg on lõppemas, kui Gaius Valerius Verrens saadetakse Rooma missioonile, mis sellele lõpu teeb. Nero surma järel hoiab linn hinge kinni ja ootab tema järeltulija, Hispaania kuberneri Servius Sulpicius Galba saabumist. Impeerium palvetab rahu eest, kuid palvetab asjatult. Galba lubab stabiilsust ja õitsengut, kuid tema valitsemine algab veresaunaga ning lõpeb vaid kuid hiljem kaose ja tapatalgutega. Sellest saab Nelja Keisri aasta – kodusõja aeg, mis rebib Rooma tükkideks ja paneb Valeriuse oskused ja lojaalsuse proovile. Galba langemisest pääsenud Rooma uus keiser Otho saadab Valeriuse missioonile oma vana sõbra Vitelliuse, põhjaarmeede ülemjuhataja juurde. Vitelliuse leegionid on teel ja ainult Valerius suudab teda veenda neid enne paratamatut vastasseisu peatama. Eepilises seikluses, mis viib ta läbi jagatud maa, võitleb ühekäeline roomlane ellujäämise nimel ja veresauna ärahoidmiseks, samal ajal kui teda jälitab kõige halastamatum vaenlane, kellega ta eales silmitsi seisnud on.