Tuhanded kangelased on tõusnud

Pärast Punjabi annekteerimist 1849. aastal tunnustasid britid uhke sikhi rahva võitlusvõimet kiiresti ja hakkasid sikhe värbama Briti-India armeesse. See sõduritraditsioon jätkus 20. sajandi alguses ja kui 1914. aastal algas Esimene maailmasõda, oli sikhide järele suur nõudlus. Neid tuli ette tuhandete kaupa ja nad värvati ebaproportsionaalselt suures arvus oma rahvaarvuga. Kuigi nad moodustasid India elanikkonnast umbes 1-2%, moodustasid nad Esimese maailmasõja alguses 20% Briti-India armeest.

Esimene maailmasõda oli sikhide jaoks tõeliselt globaalne konflikt, nad võitlesid sõja igas areenil, sealhulgas läänerindel, Gallipolis, Mesopotaamias, Pärsias, Aafrikas, Palestiinas ja Kaug-Idas. Nende panus sõjategevusse ulatus konflikti lõpuks üle 100 000 meheni. Esimene sõda andis tulemuseks tohutu hulga romaane, luuletusi ja müüte. Kuid nende sikhi sõdurite ja sikhi rahva lugu on enamasti unustatud. See raamat püüab sellele küsimusele vastata, jutustades esimese sõja loo sikhi sõduri ja sikhi rahva endi silmade läbi, uurides nende sõjaaegseid kogemusi Prantsusmaal, haiglas, kaevikus, külas ja mitmetel maadel. Raamat jutustab ka tolleaegsete paralleelsete sikhide liikumiste loo, alates võitlusest rassismi vastu impeeriumis kuni potentsiaalsete revolutsionääride naasmiseni pardalt, et britid Indiast välja juurida. Kõige paeluvam on see, et loo jutustavad oma sõnadega varem anonüümsed sikhid, näiteks ratsaväelane Gajan Singh, kes jutustab Somme'i jõe õudustest omal ainulaadsel indiaanlasele omasel moel, ja Mul Singh, kes on lüüriline Inglismaa suursugususe kohta, millega ta oli ühel ringreisil kokku puutunud. Gurdit Singhi luule, mis õhutab lojaalsust kuningale-keisrile, kellest tal polnud tegelikult aimugi, ning emotsioonidest ja meeleheitest tulvil kiri leselt Partap Kaurilt, kelle abikaasa oli Flandrias tapetud.

Nende hääled on teemade kaupa ja kronoloogiliselt järjestatud, et lugeja saaks aru, kuidas vaatenurgad sõja käigus muutusid. Raamat uurib paljusid põhjuseid, miks sikhid Esimeses maailmasõjas võitlemise väljakutsele vastu astusid, ning kuidas see on seotud sikhide psüühika, nende sõjatraditsioonide, sunniviisi ja Pandžabis valitseva olukorraga. Kasutades sadu avaldamata sikhide sõduritele saadetud ja neilt saadud kirju, tunnistusi, ajaleheartikleid, arhiive ja mitmesuguseid muid allikaid, loob raamat pildi sikhide inimkogemusest Esimeses maailmasõjas – 20. sajandi sõjas, mille mõju on tunda ka sajand hiljem.