Hirmud kokku

Nendes April Giffordile (Dubenka) aastatel 1989–1991 kirjutatud, kuid saatmata jäänud kirjades jäädvustab Bohumil Hrabal (1914–1997) nende aastate pöördelisi sündmusi, mida ta enamasti oma lemmikpubide akendest nägi. Oma lobiseva ja teadvelolekust pakatava stiiliga, mis on teinud temast ühe sõjajärgse Euroopa kirjanduse juhtiva kirjaniku ja uuendaja, annab Hrabal humoorika ja kohati liigutava ülevaate elust Prahas natside okupatsiooni ja kommunismi ajal ning lühikesest eufooriast pärast 1989. aasta revolutsiooni, mil kõik tundus võimalik, isegi roosad tankid. Kirjadesse on põimitud killustatud mälestused reisidest Suurbritanniasse, kus ta püüdis leida kõiki Elioti teoses „Tühi maa“ mainitud kohti, ja Ameerika Ühendriikidesse, kus ta satub ühte Dylan Thomase lemmikpaika, võrreldes ettekandjaid nendega, keda ta Prahas tundis. Tulemuseks on meisterlik segu isiklikust ajaloost ja tasulistest seostest, mis on edastatud sama võimsas kui poeetilises proosas.