Laiema sõja suunas

Raamat „Laiema sõja poole“ uurib Briti poliitikat, suurstrateegiat, sõjalisi operatsioone ja taktikalist elluviimist „võltssõja“ kriitilisel perioodil – mis kulmineerus Skandinaavias ja nukras Norra kampaanias. Tunnistades, et poliitilised ja sõjalised juhid planeerivad harva läbikukkumist, hindab teos Briti soorituse tugevusi ja nõrkusi viimasel rahuaastal ja sõja esimestel kriitilistel kuudel. Põhimõtteliselt ilmnesid suured probleemid kogu sõja spektris, kuid võib-olla suurim ebaõnnestumine jäi sõja kõrgema suuna ja avaliku strateegia ning operatiivse võimekuse mittevastavuse taha. Ametlikele ja mitteametlikele andmetele – ja olemasoleva teisese kirjanduse ülevaatele – tuginedes pakub „Laiema sõja poole“ põhjendatud ja tasakaalustatud hinnangu Briti sõjapidamisele Teise maailmasõja alguses. Pärast tegeliku sõjakogemuse kokkuvõtet uurib ja hindab teos Briti kõrgema sõjapidamise stiili ja viisi ning iga väeliigi tõhusust sõja strateegilisel, operatiivsel ja taktikalisel tasandil –, samuti nende võimet teha koostööd ühises keskkonnas. Selle käigus pakutakse värsket ülevaadet majandusliku sõjapidamise kesksest rollist Briti planeerimises; Sõjakabineti koht sõja järelevalve teostamisel; ning staabiülemate komitee töö ja ühise planeerimiskomitee roll. Merevägedest oli Kuninglik Merevägi 1939. aastal Euroopa sõjatandril sõjaks kõige paremini ette valmistatud. Juba ainuüksi vägede struktuur võimaldas seda, kuid Saksamaa agressioon Poola vastu näitas merejõudude piiratust. Nii Briti armee kui ka Kuninglikud Õhuväed olid sõja puhkedes läbimas suuri laiendusprogramme ja esimese puhul arvati, et puudujääkide leevendamiseks kulub kolm aastat. Avalikkuse toetuse säilitamine vahepealsel ajal polnud kaugeltki kindel – ja taustal oli vajadus vältida järjekordset verevalamist läänerindel. Need tegurid olid Londonis 1939. aasta lõpus olulisel kohal ja asjaolu, et Itaalia – eeldatav sõdiv pool – oli valinud neutraalsuse, muutis esialgsed strateegilised plaanid valeks. Üha enam püüdis Suurbritannia (ja Prantsusmaa) Saksamaad alistada, võttes ära tema juurdepääsu kaupadele, mis võimaldasid tänapäevast sõjapidamist: nafta, rauamaak ja rahandus. See, et üha enam näis, et Natsi-Saksamaa oli kommunistliku Venemaaga liitlane, tegi sõja tekitamise probleemi vaid keerulisemaks. „Laiema sõja poole“ pakub ainulaadse üheköitelise analüüsi Briti sõjapidamisest Teise maailmasõja pöördelisel alguses, mil kaugel põhjas oli veel kõik võidetud – või kaotatud.