Surma ja matmise traditsioonid

Illustreeritud sissejuhatus surma, matuseriituste ja mälestamisega seotud riitustesse ja traditsioonidesse keskajast tänapäevani.

Surm on inimkonnale läbi ajaloo olnud leina ja ebakindluse allikaks, kuid see on olnud ka inspiratsiooniks paljudele põnevatele traditsioonidele. Peeglite katmine, et takistada lahkunud hingel iseennast nägemast; mööduva kella helin, et hing taevasse viia; "pattude sööja", kes istus kirstu kõrval, sõi ja jõi, et surnukeha patud "imada" – kõik need olid mingil ajal levinud lähenemisviisid. Tänapäeval on surm aga muutunud pigem kliiniliseks kui vaimseks, millekski, mida peidetakse suletud uste taga. See kaunilt illustreeritud ajalooline raamat uurib inglise lähenemist surmale ja matmisele keskajast tänapäevani, uurides iidseid kombeid, mis on ammu kadunud, neid, nagu küünalde süütamine, mis on säilinud tänapäevani, ja uusi lähenemisviise, nagu ökomaaed, mis muudavad meie suhtumist surma, suremisse ja surnutesse.