Sõda, mis oma nime ei ütle

Miks on vägivald Kongos jätkunud vaatamata aastakümneid kestnud rahvusvahelisele sekkumisele

Kongo Demokraatlikus Vabariigis toimuvat sõjalist konflikti, mis on kestnud juba tükk aega ja mida on juba kolmandat aastakümmet, on nimetatud „igaveseks sõjaks” – lõputuks sõja, koduseinte rahutuste ja kohalike võimu- ja identiteedivaidluste tsükliks. Miljonid inimesed on surnud ühes meie aja hullemas humanitaarkatastroofis. Raamat „Sõda, mis oma nime ei ütle” uurib selle konflikti viimast faasi, küsides, miks 2003. aasta rahuleping, millega kaasnes maailma suurim ÜRO rahuvalvemissioon ja kümned miljardid dollarit rahvusvahelise abi näol, ei ole suutnud vägivalda peatada. Jason Stearns väidab, et võitlusest on saanud eesmärk omaette, mida on suuresti edasi kandnud kohalike ja rahvusvaheliste osalejate apaatia ja kaasosalus.

Stearns näitab, et kannatustest hoolimata on tekkinud kitsarinnaline sõjaväeline kodanlus, mis koosneb komandöridest ja poliitikutest, kelle jaoks on konflikt ellujäämise, väärikuse ja kasumi allikas. Välismaised annetajad pakuvad toitu ja kiiret tervishoiuteenust miljonitele inimestele, hoides ära Kongo riigi kokkuvarisemise, kuid see sekkumine ei ole toonud kaasa muutusi. Stearns annab selle perioodi kohta üksikasjaliku ajaloolise ülevaate, keskendudes peamistele osalejatele – Kongo ja Rwanda riikidele ning peamistele relvastatud rühmitustele. Ta ekstrapoleerib neid dünaamikaid teistele konfliktidele kogu Aafrikas ja esitab konfliktiteooria, mis toob esile sõdivate poolte huvid ja sotsiaalsed struktuurid, millest need tulenevad.

Raamat „Sõda, mis oma nime ei ütle“ uurib, kuidas vägivald Kongos on muutunud keskendunuks iseenda taastootmisele, tuues valgust sellele, miks teatud sõjalised vaenutsemised lahenduseta püsivad.