Wehrmachti viimane lahing

1943. aastaks oli sõda kaotatud ja enamik Saksa ohvitsere teadis seda. Kolmveerand sajandit hiljem püsib küsimus: mis hoidis Saksa armeed üha lootusetumas olukorras edasi? Seal, kus mõned ajaloolased on leidnud seletusi Hitleri võimust või ideoloogia rollist, pakub maailma juhtiv õpetlane Robert M. Citino välja lihtsama lahenduse: Bewegungskrieg ehk sõjapidamisviis, mida sakslased on ajaloo jooksul viljelenud. Selles haaravas ülevaates Saksa sõjalistest kampaaniatest Teise maailmasõja viimases faasis kaardistab Citino paratamatut teed, mida mööda Bewegungskrieg ehk „liikumissõda“ viis vääramatult Natsi-Saksamaa lüüasaamiseni.

„Wehrmachti viimane lahing“ analüüsib Saksa „Totenritti “ ehk „surmasõitu“ jaanuarist 1944 – samaaegselt liitlaste pealetungidega Anzios ja Ukrainas – kuni maini 1945, Wehrmachti kokkuvarisemiseni lahinguväljal ja Nõukogude vägede Berliini ründamiseni. Selges ja kaasahaaravas proosas ning ulatuslikult saksakeelse kirjanduse lugemisega keskendub Citino Saksa vaatele nendele kampaaniatele. See lähenemisviis, mis on sageli liitlaste vaatenurgast väga erinev, võimaldab saada Wehrmachti viimastest lahingutest nüansirikkama ja ulatuslikuma arusaama kui ükski praegu kättesaadav. Koos Citino varasemate köidetega „Wehrmachti surm“ ja „Wehrmachti taandumised“ annab „Wehrmachti viimane lahing“ ainulaadselt tervikliku pildi Saksa armee strateegiast, operatsioonidest ja sooritusest liitlaste vastu Teises maailmasõjas.