Mis on paleoliitikumi kunst?

Kas see oli valguse trikk, mis meelitas meie kiviaja esivanemad koobastesse söe ja punase hematiidiga maalima, et jälgida seinte reljeefidel lõvide päid, piisonite, hobuste ja tarvaste kujutisi, mis tulevalguses virvendasid? Või oli see midagi sügavamat – loominguline impulss, vaimne koidik, šamanistlik ettekujutus maailmast, mis õitseb pimedates, niisketes maa-alustes ruumides, kus vaimud olid sõna otseses mõttes käepärast?

Selles raamatus otsib Jean Clottes, üks tuntumaid tegelasi koopamaalingute uurimisel, vastust paleoliitikumi kunsti „miks“. Samal ajal kui teised raamatud keskenduvad konkreetsetele paikadele ja uuringutele, on Clottesi looming mõtisklev teekond üle maailma, isiklik mõtisklus selle üle, kuidas me oleme neid maale varem vaadanud, mida me õpime neid eri geograafilistes piirkondades vaadates ja mida need maalid võisid tähendada – millist funktsiooni need võisid oma kunstnike jaoks täita. Clottesi koopamaalingute šamanistlikest teooriatest läbi imbunud raamat „ Mis on paleoliitikumi kunst?“ reisib tuntud jääaja paikadest nagu Chauvet, Altamira ja Lascaux külaskäikudele kaasaegsete aborigeenide kunstnike juurde, tekitades seose meie eelajaloolise mineviku koopamaalingute ja tänapäeva elavate kaljujooniste vahel. Clottesi teos tõstab meid paleoliitikumi algusaegade pimedusest, et tulevalguses paljastada, kuidas me mõtleme, miks me loome, miks me usume ja kes me oleme.