Kui mul oli väike õde

Catherine Simpsoni teos „Kui mul oli väike õde“ on kõrvetavalt aus ja südantlõhestav lugu talunikuperes üleskasvamisest ning Catherine'i püüdlustest mõista, mis viis tema noorema õe 46-aastaselt enesetapuni. See on lugu õdedest ja ohverdusest, leinast ja tagasivõidust ning vajadusest rääkida väljaütlematust. Millal ta otsustas surra? Kas see oli enne reede, 6. kuupäeva südaööd, sest ta ei suutnud enam ühte ööd vastu pidada, või oli see enne laupäeva, 7. kuupäeva koitu, sest ta ei suutnud enam ühte päeva vastu pidada? Kas ta mõtles meie peale? Kas ta mõtles oma koerale Tedile või kassile Pussile, kes magasid vanaema Mary vanal diivanil talveaias ja kes ootas teda hommikul, et neid toita? Aga kuidas on lood tema hobustega tallis? Kas ta mõtles neile? Kas ta kujutas ette, et isa ta leiab? See pidi ju olema isa. See ei saanud olla keegi teine. Kas ta teadis, mida ta teeb? Ühel külmal detsembripäeval 2013. aastal sai Catherine Simpson telefonikõne, mida ta oli aastaid kartnud. Tema väike õde Tricia leiti surnuna talumajast, kus tema, Catherine ja nende õde Elizabeth sündisid – ja kus nende perekond oli elanud põlvkondade vältel. Tricia oli 46-aastane ja teda oli kogu elu jälitanud depressioon. Ometi oli vaimuhaigus perekonnas tabuteema ja kuigi armastust ei puudunud kunagi, valitses südames vaikus. Pärast Tricia surma avastas Catherine, et ta oli pidanud terve elu päevikuid. Nendes olevad sõnad viisid ta tagasi minevikku, mida nad olid jaganud, kuid mida nad olid nii erinevalt kogenud, ning pakkusid niiti, mis aitas uurida tema õe enesetapu labürinti.