Valge haprus

Viha. Hirm. Süütunne. Eitamine. Vaikimine. Nii reageerivad tavalised valged inimesed, kui neile juhitakse tähelepanu sellele, et nad on tahtmatult teinud või öelnud midagi, mis on põhjustanud rassistlikku solvangut või haiget. Lõppude lõpuks on rassist halvim asi, mis inimene olla saab, eks? Kuid need reaktsioonid ainult vaigistavad värvilisi inimesi, kes ei saa anda ausat tagasisidet „liberaalsetele” valgetele inimestele, et mitte esile kutsuda ohtlikku emotsionaalset reaktsiooni.

Robin DiAngelo lõi 2011. aastal termini „valgete haprus“ selle protsessi kirjeldamiseks ja on siin, et näidata meile, kuidas see aitab säilitada valge ülemvõimu süsteemi. Kasutades aastakümnete jooksul rassilise teadlikkuse töötubade läbiviimisel omandatud teadmisi ja arusaamu, näitab ta meile, kuidas saaksime hakata pidama ausamaid vestlusi, üksteist paremini kuulama ning reageerida tagasisidele graatsia ja alandlikkusega. Abstraktsete progressiivsete vaadete omaksvõtmisest ja sotsiaalmeedias ilmselgete rassistide hukkamõistmisest ei piisa – muutused algavad meist kõigist praktilisel ja detailsel tasandil ning on aeg, et kõik valged inimesed võtaksid vastutuse oma rassilise ülemvõimu loobumise eest.