Tarkusehoidja

Ilarion Merculieff põimib oma elu ja kultuuri tähelepanuväärsed niidid põnevaks jutustuseks, mis algab tema traditsioonilise unanganide (aleuutide) lapsepõlvega Beringi mere kaugel saarel, läbi tema sukeldumise nii Vene Õigeusu Kirikusse kui ka oma hõimu terviklikesse vaimsetesse uskumustesse. Ta jutustab oma arenevast teadlikkusest ja kutsumusest juhiks ning kirjeldab oma viimase kolmekümne aasta tööd, mis ühendab lääne teadust ja põlisrahvaste traditsioonilisi teadmisi ja tarkust, et lahendada meie aja kõige pakilisemaid probleeme.
 
Jälgides oma esivanemate erakordset ajalugu – nad mumifitseerisid oma surnuid egiptlastega väga sarnasel viisil, ehitasid ühe maailma keerukaima avamere kajaki ja elasid kümme tuhat aastat tihedalt asustatud Põhja-Ameerika rannikualadel –, kirjeldab Merculieff rikkalikke vaimsuse, kunsti, tantsu, muusika, jutuvestmise, teaduse ja tehnoloogia traditsioone, mis võimaldasid neil karmides tingimustes ellu jääda. Aleuudi saarte unanganlased talusid USA valitsuse käes orjust ja paigutati Teise maailmasõja ajal interneerimislaagrisse, kus nad kannatasid alatoitluse ja haiguste all, mis hävitasid 10 protsenti nende elanikkonnast.

Merculieff kirjeldab liigutavalt, kuidas Põlisrahvaste vanemate kaastunne on teda juhtinud tema töös ja elus, mis on olnud täis võitlusi ja raskusi. Ta selgitab, et keskkonna halvenemine, liikide väljasuremine, reostus, sõjad ja ebaõnnestunud avalikud institutsioonid peegeldavad kõik meie suhet iseendaga. Nende kriitiliste väljakutsetega toimetulekuks peame tema sõnul naasma loodusmaailma kaosesse, taasavastama oma meheliku ja püha naiseliku tasakaalu ning ennast tervendama. Siis suudame ehk tervendada ka maailma.