Seniit

Alati kohaloleva oranži päikese all, mis valgustab kõrbemaastikku, kohtuvad kaks käsitöölist, üks klaasi ja teine ​​savi käsitöölisega, iga päev lõunaks ja vestluseks. Mõlemad on uneskäijad, kuid kogevad seda nähtust drastiliselt erinevalt. Pottsepp vihkab oma somnambulismi, peab seda oma olemuse ebamugavaks osaks, justkui jagaks ta keha võõraga. Alati, kui ta sellest teadlikuks saab, kannatab ta, teda valdab ahastus ja meeleheide. Klaasipuhujat aga ei häiri uneskäimine kaugeltki nii palju. Ühel ööl ärkab ta ehmunult. Unetusest haaratuna läheb ta oma töökotta ja teeb seal õõvastava avastuse, mis käivitab selle loo lõpu. Sügavsinisest erkoranžini ulatuva sugestiivse värvipaletiga, mis kindlasti meenutab George O'Keeffe'i kõrbemaale, mõistatuslikke maastikke ja atmosfääre, mis meenutavad Giorgio De Chirico metafüüsilisi maale, on „Zenith“ raamat, mis läheb naha alla ja jõuab lugejani sügavamal, ratsionaalsest kõrgemal tasandil.